Sellise pealkirjaga ei peatuks üldsegi mitte nende sportlike saavutuste juures, vaid nende
mõttemaailma ja sotsiaalse küpsuse hindamisel. Möödunud nädalavahetus kinnistas seda mõtet taaskord. Oli aega oodata kuni regamisest sai võistlusele jõudmine, osalemine ning eeldasin, et tuleb tõsine,töine ja kurnav nädalalõpp. Ei tulnud ! Tunnen ennast puhanud ja värskena nagu oleks istunud spaas ja smuutisid joonud. Läti MM`i ja spa vahele liiga paljud inimesed just võrdusmärki ei paneks, aga eks inimesed puhkavadki erinevalt.
Kohalesõiduks olid reisikaaslased koostanud hea plaani ja korralikud ööbimispaigad leidnud. Võib-olla liigagi head, sest kaks neist olid sellised, kus oleks pikemaltki peatunud.Igatahes kolmapäevast sõitma hakates olime neljapäeva õhtuseks MM`i avamiseks kohal ning telgid öiseks peatumiseks paigas.
Meie seltskond oli : eliitvõistkond
HP-Sport team / Helis,Elina / , noorim kogu 900+ osaleja kohta
HP-Sport team Plus / Heleri,Heiki / ja Õuesõppe võistkond. Omapäi saabusid klubi esindama veel
HP-Sport team Inferno /Kadri,Kristin/.
Saime stardimaterjalid ja pidin täitma avalduse,et luban enda alaealise lapse koos endaga metsa. Päris armas "application" tuli välja. A`la mina, Heleri isa luban ta eest hoolitseda ning vastutada ja luban ta rajale ... koos endaga muidugi. Korraldaja proovis mulle selgitada,et laagrisse jääval supporteril pole toda avaldust vaja,ent šokeerisin teda, et see pisike suppordib mind järgmise ööpäeva Läti metsades.
Peale avatseremooniat tunnistas Heleri,et nüüd tekkis pisike paanika. Sai vist aru, et tegu on ikkagi VÄGA suure ja olulise sündmusega. Ei hullu, paanika läks üle ja õhtul aitas varustust pakkida ning toitu kaasa valida.
Hommikul kolm tundi rada planeerides ei lähtunud ma "tavaloogikast" vaid valisin taas raskema, kuid oma kogemustele põhinevalt lapsele sobivama rajavaliku - kasutegur mitte nii tähtis kui liikumine rohkem turvaliselt teedega aladel. Helis sai loomulikult ise kenasti hakkama oma kaardi märkimisega ja olimegi stardialas. Karula 2008-ga nii sarnane, kuid ikkagi uudne olukord.Helis mäletab hästi oma esimest MM`il osalemist kui oli pea sama vanusega oma võistluse noorim, nüüd julges pisiõde tema kombel algust teha.Kõik õelt kuuldud mälestused vajasid kontrollimist ja oma mällu salvestamist.
Stardipasun ja palav keskpäev alustas meie teekonda. Helis liikus ida suunas,mina Heleriga asusime põhjasuunas minema.Võistlus nagu iga teine. Eriti Läti kohta - kohe esimesel tunnil saime oma raiesmikud,märjad ning porised jalad,putked ja Helerist peajagu kõrgemate nõgestepõllud kätte. Ehk teisisõnu kõik sujus. Lootsin teha ca 10 punkti tunnis ja nii me tiksutasime neid punkte koguda. Ehmatasime noort põdravasikat, kes meist lähedalt,ent tiheda võpsiku tõttu mitte väga kenasti nähtavalt mööda jooksis.Kuna kaart pidi olema kergelt öeldes loominguline siis seda saime ka tunda. Õnneks suuri vigu ei teinud ja liikusime rõõmsalt.4,5 tundi liikunud peatusime 15 minutiks, kohendasime sokke,sõime ja vedelesime päikese käes.Mõnusalt aeg veedetud läksime teid mööda 905 KP poole.Kaunid viljapõllud kuplitel olid pidevalt kontrastiks punktidele lähenemisel olevatele rägastikele.Joogipunkt oli õnneks ohtralt veega varustatud ning palava päikesega kergeks muutunud joogikotid omandasid taas oma algse raskuse. Heleri leiutas aina erinevaid sõnamängu versioone ja nii nalja ja lauluga olime kaardi kaugeimas kirdenurgas. Nüüd pidime asuma juba koduteele ja kui olin plaaninud poole öö pealt korraks telki jõuda ei mahtunud see väga neiu plaanidesse. Ta soovis väga teeservas magada, sest Helise jutt sellistest olukordadest oli nii ahvatlev olnud ja kui mulle hakkas selginema olukord,et me laagrisse tagasi ööseks ei jõuakski oli ta väga rahul.
Loobusin kodutee huvides kahest punktist (619;712) mõttega,et peame ikka kodupoole hoidma, aga "looduslikult kaunis" terrace 807 mõjus kainestavalt.Kell hakkas 8 õhtul saama kui lähenesime 806 punktile. Jäime siin kenasti fotograafi objektiivi ette ja tulemuseks üks hästi emotsioone kajastav foto rõõmsast lapsest vapralt jooksmas. Ületada tuli kopratamm ning rahvast üllatavalt palju. See oli aga punkt,mis tuli just õigel ajal ning kus kulmineerus see, miks mu lapsed armastavad rogainidel osaleda.
Järgnevas lõigus võivad olla tegelased väljamõeldud või muudetud nimedega,kuid võib juhtuda,et keegi tunneb ennast või oma tuttavat siiski ära. Minul on õnn neid inimesi tunda!
On loomulik,et sulle hoiavad võistlustel pöialt su vanemad,vanavanemad,sugulased ja head sõbrad. Kuid sa oled väga õnnelik inimene, kui su teele satuvad Anud,kes ei jäta kunagi naeratamast ,Laurid,kelle julgustav kommentaar saadab sind aastaid, Sulevid, kes ei pea paljuks kainestavaid kuid õpetlikke teadmisi jagada. Kui metsas naeratab ja tõstab lausega "great girl" pöidla püsti Valters ja hetke pärast teeb sama Richards. Kui rägastikus rassides sulle hetkel tundmatu inimene teab nii sinu kui su laste nimesid. Kui sulle antakse vastu õhtut ja varavalges kaasvõistlejate käest infot,et teisel tütrel on kõik hästi ja liiguvad kenasti. Lihtsalt julgustavaid naeratusi ei jõua mu lapsed metsas kokku lugedagi. Jne jne . Kogu see soojus on see,mis toob meid aina raskematele võistlustele ja miks ei muretse ülearu kui Helis "üksinda" rajal on.Alati on läheduses mõni tore inimene,kes ei jäta neid abita kui see vajalik oleks.Loodetavasti andsid ka Heleri hõiked teistele jõudu juurde.Kuulsin päris mitmel korral kui hõikus seljataga teistele "läheb-läheb" !!!
Sellise emotsioonipagasiga panime sealt kopratammilt edasi 809 poole. Väike viga kulus asja juurde ning aega kokku ca tunnike enne kui kohale saime.Joogipunktis kaevu juures panime pealambid valmis,sest kaarti enam ei näinud ja öö saabumas.Müttajatega koos võtsime veel ühe punkti ja kui neil oli plaan edasi minna, pöörasime me läände ööbimispaika. 715 oli kahe järve vahel võpsikus,kuid otsustasin et ennem teeme uinaku ning varahommikul läheme seda punkti otsima. Sättisin kase alla termokile, panime kuivad sokid jalga ja uni tuli kiiresti.
Minule jätkus seda 40 minuti jagu, ülejäänud aeg hindasin valguskuma ja mürina järgi kas peaksin muretsema äikese pärast või ei. Õnneks ei tulnud see lähemale ja sain keskenduda mööduvate tiimide jälgimisele. Lootsin,et äkki on Helis sealt kandist möödumas,aga ei juhtunud ka seda.Kui Heleri oli 4 tundi maganud äratasin ta 3.40 ülesse ning küsisin kas ta on valmis metsa minema. Kui peab siis peab oli vastus ja hetke pärast olime metsas punktijahil. Läbisime veel mõned KP-d, seiklesime tulutult mingi 6-se punkti ümbruses ja liginesime aina hash house`le. Mida tund edasi,seda valjemini mu kaaslane laulis ja nautis hommikut. Nostalgitsesime piimapuki juures kui selgus,et siin maanurgas on need veel kasutuses ja mõtlesime kas elektrikarjusest võiks proovida hommikusärtsu saada.Palju põnevaid asju! Laagripaigas pidime pettuma,sest süüa midagi head seal ei pakutud. Ainuke kasulik asi oli näha tulemusi,kus Helisel-Elinal korralik punktisumma.Kell 8 lahkusime veel väikesele ringile. Et lapse võimekust mitte piirini proovile panna tegime vaid edasi-tagasi kõnnaku millega läbisime 3 punkti ja 2 tundi enne kella kukkumist olime teel finišisse.Nautisime viimasel sajal meetril väikest sprinti ja äkitselt oligi kõik ! Olime läbinud oma eksirännakud nii hästi-halvasti kui see ka ei olnud ent esmatähtis oli superhea enesetunne. Heleri oli õnnelik ja mina samuti. Söök,jook ja sättisime finišiväravas end Helist ootama. Lihtsaks ta seda ei teinud. Aeg tiksus aina kiiremini,aga kuskilt suunast ei olnud neid veel näha. Kui mu närvid piisavalt pingul olid ehk lõppajani oli vaid 10 minutit saabusid meie tüdrukud.
Järgnes pikk ja piinarikas ootamine. Olin küll tulemustest näinud,et hõbemedal peaks olema reaalsus, aga ära ole kunagi kindel enne kui medal kaelas.Kuna Kadri-Kristini punkte oli 54 võrra vähem jäi nende täpne koht paraku tähelepanuta.Autasustamine algas naisjuunioritest ja esimese asjana hüüti välja "bronze medal goes to
HP-Sport ...." /...... mida, no kuidas nüüd küll taas sedaviisi ..../ "
...team Inferno." Tohohh !!! sellist asja ei olnud unistanudki. Super ! ja Silver medal siis
HP-Sport team / Helis-Elina/ . Uhke tunne oli seal olla, oi kui uhke.Pjedestaal ei olnud ainult kahjuks täiuslik. Inferno oli juba koduteele asunud,sest ei arvanud end nii kõrgele jõudvat 205 punktiga.Ukraina võttis kulla.
Ülejäänud autasustamisel sai veel korduvalt rõõmu tunda mitme toreda Eesti võistkonna edu puhul. Palju Õnne kõigile!
Kui rasked ka rajad ei olnud ning kui võpsikusse ka punktid ei olnud pandud on mälus ainult positiivsed mälestused. Eks laps sai ka Vembudes,Muumides jm käia suvel,aga Helerilt küsides ,mis oli suvel kõige lahedam, oli kiire vastus - Rogaini MM muidugi.
27 riiki, osalejaid üle 900, võistkondi stardis 426 ja meie kohad :
HP-Sport team /Helis; Elina/ 259 p; 93.koht WY - Hõbemedal ; WO - 13. (SUPER !)
HP-Sport team Inferno /Kadri; Kristin/ 204 p; 187.koht WY - Pronksmedal;WO - 28.
HP-Sport team Plus /Heleri; Heiki/ 125 p; 331.koht XO-124
(
foto nr 5 korraldajate lehelt,autor .... )
Loodetavasti järgneb veel meie fotoalbum,Helise jutt tema blogis ning eriti ootaks ta videokokkuvõtet.
