Väike heategu alla 4-tunniga

Eelmise aasta detsembris osalesime esimest korda Stamina-Audi Vana-aasta teatemaratonil ja kuna see oli päris tore,tegime otsuse ka sel aastal osaleda. Käisime oma advendireisil pisut varem ning sel laupäeval olime stardis.Ilm oli eelmise aastaga võrreldes oluliselt parem, kuigi mullused lumi ja pakane olid omamoodi ägedad. Sel aastal sellevõrra siis kergem puhtal asfaldil joosta.
Esimesena läks oma 8,44 kilomeetrit jooksma Heleri, siis Juula,mina,Meelis ning lõpuetapp Helisele.
Peale Heleri head sooritust oli selge,et kamba peale saame sel aastal sellest 4-tunnist vähemaga hakkama. 2018. aasta aeg oli 4:01:48, koht 85-s.Sel korral ca 18 minutit parandust 3:43:26 ja koht 109 tiimi seast tubli 78-s. Väga tore üritus ja väike heategu,sest iga osavõtja toetas sellega sel aastal Eesti Agrenska Fondi,kelle missioon on aidata peresid,kus kasvab puudega laps.

Eelmisse nädalasse jäi ka meeldiv üritus, kui EOK tänas selle aasta tiitlivõistluste medalivõitjaid. Ott,Martin,Magnus jpt sinna küll kohale ei jõudnud. Meie omad tublid Rogaini MM-i juunioride pronksivõitjad Helis,Kadri ja Kaarel olid kohal ning tänu Helisele ka mulle taaskord tänukiri olümpiakomiteelt.
 

Värve täis Sünnipäevajooks

19.oktoobril jooksime 11.korda HP-Sport team`Sünnipäevajooksu."Suured" ei tee meile seda just liiga kergeks ehk kui varem saime joosta kenasti nädal peale TA OK rogaini, siis nüüd toimus eelnevalt veel Libahundi sügisetapp ja meile jäi oktoobri keskpaik.Joosta saab ju kõiksuguse ilmaga ent õhtune pargiafterkas on külma ja meretuule korral veidi ebamugavam. Aga taaskord paistis hommikul päike ning nii kena pidupäeva polegi ammu olnud.
Kell neli päeval oli taaskord selge,et ei õnnestu õigel ajal starti anda.Tuleb välja,et seegi on osa meie traditsioonist.Ikka leidub keegi,kes soovib startida teisel ajal,koos kellegagi või teises suunas kui mina seda vajalikuks pidasin.No ja ongi tore loomulikult,sest eks jooksuformaat ole sellisteks vaidlusteks soodustav faktor.Jookseme ju oma ca 6 kilomeetrist rada erinevate stardiaegadega ning alates eelmisest aastast ka erinevas suunas.Reljeef ei anna kumbagi pidi joostes eeliseid ja tore on kui keegi vastu jookseb. Helise video 2018 jooksust .
Minu start jälle koos Helisega,aga nüüd saime minna eri suundades.Peab ütlema,et oli tõeliselt põnev. Ootasin huviga kumb jõuab 3 km märgi juurde enne ja oh imet,täpselt poolel distantsil kohtusimegi. Rajal oli veel palju meeldivaid kohtumisi ehk mis saab toredamat olla sellisel kodusel mõõduvõtul.Ise oma rõõmuks ju seda teemegi.
Viimased 300 meetrit saabub ühine lõpusirge ja no küll ootasin,kas näen Helist või on ta  juba finišis.Sel korral oli tal see õnn olla kiirem,tubli!
Lõpuks olid kõik 21 startinut kohal.Soe tee ja soojad muljed ning ettevalmistused õhtuks võisid alata.
Õhtul kogunesime parki ja läks tavapäraselt kenasti.Igaüks oli lauale midagi maitsvat toonud, Juula lastega tordi valmistanud ning suur pott sooja supiga soojendas meie fotomontaaži vaatamist. Kõik,kes meie tiimi esindanud, on võimalusel fotole püütud ja meenutusteks suurele ekraanile vaatamiseks seatud.

Diplomid jooksu eest;Tänutähed 26-le esindajale;medalid neile,kel juba X-s sünnipäevajooks;rekord sai purustatud;Ananass parimale eneseületajale ja Aasta tegijad väikese karikaga õnnitletud.Ehk siis esimest korda läbiti rada alla 21 minuti - Kaarel viis rekordi 20,59 peale.Naiste rekordiks on Helise  26,18 juba aastast 2012 (!!!).Oma aega parandas sel aastal kokku 4 jooksjat (Kaarel,Heleri,Tiina ja Tõnis) ning Ananassi vääriliselt enim neist (-6,49) Tõnis.
Aasta tegijad olid kindlasti rogaini segajuuniorite MM-i pronks Helis,Kadri ja Kaarel. Kui hispaanlased ei raatsinud neile mingit mälestuseset sel puhul kinkida on pisike HP karikas seda asendamas vähemalt.
Eelmise aasta eeskujul andsime pisut varem üle Tänutähe kellelegi,kes meie arust motiveerinud-toetanud noorte osalemisi rogainidel. Eelmisel aastal sai püsivate naeratuste ja toetuse eest selle Anu, nüüd ütlesime aitäh Libahundi meeskonnale.
Igatahes pidu oli tore,mõtteid jagus lõkke ääres arutamiseks küllaga ning jääb loota,et need sügisvärvid veel pikalt meid rõõmustavad. Ehk siis sügiseselt värvilised puud ja nostalgilised erksavärvilised osalejad jooksul.
Hommikul vara pidime olema linnas,et osaleda sulgpallivõistlustel Isa-Ema-Laps. Mina Heleriga segapaaris saime 2 head kaotust ja 2 veel paremat võitu ehk 4-s koht.Ja Helis Heleriga naispaarist 3 võitu 1 kaotus II-koht.Õnnitlused!

Panga peal ja panga all,Libahunt Paldiskis

Libahundi sügisetapp viis meid kevadega sarnaselt taas Paldiskisse. Kui kevadel viidi meid laevaga Pakri saartele,siis nüüd vaatasime poolsaare üle. Nagu juba heaks tavaks saanud regas meie tiime Libahundile lausa 5 võistkonda 12 osalejaga. Tänud tublidele HP-Sport team` osalejatele :  Helena Z, Henn , Kadri, Andres, Liina, Märten, Heleri,Juula,Sigrit,Helena,Jens-Romil ja Heiki.
Helisel olid sulgpallis võistlused Küprosel,seega oli vaja leida asendaja,kes oleks toeks kaardilugemisel.Sigrit oli suurepärane valik selleks. 
Lähemalt saan rääkida vaid meist ehk HP-Sport Team Plus tiimi rännakust. Kui mõni aeg tagasi selgus,et väike sugulane oli oma taskuraha eest matkapoest kompassi ostnud (?!) ja ta soovis orienteeruma minna,siis kõlas loogiliselt ta Libahundile kaasa kutsuda. Jensi vanematel ei jäänud mingit võimalust keelduda nii heast pakkumisest ja esimene võistlus 6 tundi rogaini oli tõsiasi.
Start väga optimistlikult ehk lausa jooksusammuga ja pidin lastele meelde tuletama, et rajal oleme pikalt ning hetkel ei pea maksimumiga panustama.
Rajavalikus tegime esimese punkti raudtee äärde. Libahunt oli osavalt ära kasutanud soomusrong "Wabaduse" viibimise Paldiskis ja paigutas KP 34 vagunite vahele.Põnev,ent aega polnud ehk edasi aia nurka KP 31. Kenad sügisvärvides puud ääristasid tänavaid ja peagi algas ka sügisene vihmasabin. Ägedad pilved ja vikerkaar, kõik nagu korralikul sügisrogainil peaks olema. Vihmajoped enne 33 selga ja Peetri kindluse suunas. Rajaleidjana lasin sisse apsaka ehk lähenesime punktile panga poolt ja olime sunnitud väikese kaare sisse tegema.Ülesanne ise tundus lihtne ja lastesõbralik.Viska palju tahad ning lapsed said kordamööda visata. Korvile lähenedes sai väikesest vimkast paremini aimu. Mõnus tuul viis ketta korralikult lendu ja nii sai seal mitu korda loobitud - meie ülevalt poolt ja Helena uuesti alt üles. Lõpuks sai tehtud ja edasi pangale. Vihma enam ei olnud,aga tuul merelt oli korralik. Helena buff võttis mingi hetk tuule alla ning lendas suure kauni kaarega põllule.Saime kätte.Veel paar punkti ja olime trepil kus pangalt laskuda sai. Inimesed tulid KP 72-st ja hoiatasid,et seal on suht ohtlik. Samas nägin minemas oma kollaseid jopesid,ehk Heleri,Juula,Siki olid vapralt teel. Tegin kiir
elt riskianalüüsi ja otsustasime,et kui Paldiski etapp juba siis tuleb pangalt võtta,mis võtta annab. Võssis jõuab mujalgi tuustida. Panga all oli lõik,kus laine peksis vastu panka ehk pidime ootama lainete vahet. Saatsin lapsed ükshaaval "ohtlikust kohast" läbi kuiva kohani ja nad said hästi hakkama.Tagasi tulime sama teed,sest kui eelnevad tiimid läksid otse ülesse,ei hakanud ma lastega proovima.Võtsime kõik poolsaaare otsa punktid ära ja tagasiteele.Kui esmapilgul oli hea lihtne minek,siis päris elus oli orienteerumist mõnuga.KP 47 oli aega juba veidi piiratult ning pidime hoolsad olema. Õnneks oli lastel jaksu küll ja enne õiget aega olime finišis. Ägedad lapsed,pidasid vastu, olid rõõmsad ja u 21 kilomeetrit läbitud - võib vaid kiita!
Auhindamisel oli rõõmu,sest HP-Sport team /Heleri,Helis,Juula/ said kaela kevadetapil teenitud PERE klassi I-koha medalid. Lisaks HP-Sport team`le taaskord suurima organisatsiooni preemia 
TULEMUSED
.



  

Tere tali! TAOK rogain Vetlas

Järjekordne suurepärane TAOK`rogain toimus sel aastal Vetlas.Saabudes võistluskeskusesse oli selge,et lihtsalt ei tule täna midagi. Soe riietus,mis selga sai kodus aetud oli hädavajalik,sest ilm kippus vägagi talviseks muutuma. Vaheldumisi sadas alla lund,lörtsi või vihma ning temperatuur oli pigem 0-i poole. Mällu sööbinud 2016.a Sõõru rogainiga erinevuseks oli,et seekord polnud sellist läbilõikavat tuult ja aeg-ajalt ilmutas end ka päike. Kõik see ilmatembutus oli aga tegelikult ikka see,mis tegigi ka selle rogaini eriliseks ja kauniks mälestuseks.
Kaart käes 8.30 hakkasime Heleriga plaani tegema ja välistasime esmalt kaardi kirdenurga.Huvi oleks olnud minna Kakerdaja rappa, kuid rajameister oli selle nurga jätnud kavalalt "odavaks" ja punktisaak võrreldes kilometraažiga oleks suur raiskamine meie jaoks.Ja laudteed mööda oleme seal ju uidanud juba nii jäi meie plaanist ka see nurk välja.

Lootust oli,et jõuame lõunast enamuse punkte ära võtta,siis lisasime algusesse 17 punkti stardist põhjapoole (20>30>26>58>55). Start tuli taas järsku ja juba teel esimesse KP20 läbi rägastiku kambaga trügides avastasin,et kompassi ju pole. Kiire mõttetöö tulemusel lootsin,et jõuluvana kingitus lapsele on ununenud turvaliselt autosse,mitte kukkunud kuskile loodusesse ja teine lootus oli,et võib-olla on maastik lihtne ning piisab ühest vanast kompassist mis veel kotis oli.Tagantjärgi võib öelda,et tagasiminek autosse oleks isegi

tark tegu olnud.Selle kompassi peaks nüüd ära viskama,sest pigem külvas ta paanikat oma ebakindlusega.
No polnud hullu,algus oligi lihtne. Esimesed valitud punktid saime ilusti kätte ja ka esimest suurt viga, 55>22, ei saa suuna kaela ajada.Pigem oleks tark olnud tagasi rajale trügida,mina viisin aga meid suht soostunud ja võpsikus ala pidi nö otse. Tulemuseks aeg poole tunni juures enne kui teele jõudsime ja taas punkti saime. 32 täitsa kenasti leitud nina tõstis taas optimismipisikut ning järgmisena lootsin rabast punkti 41 leida,sest no küngast ikka ju märkad. Suunaga altpoolt minnes tundus paarsada meetrit lihtne minna ja nii tormasimegi.Umbes saja meetri pärast pakkus abivahend mulle põhjasuunaks peaaegu kõiki variante ja küngast ei tuvastanud selles ebasobiva kõrgusega võpsikus kohe kuidagi. Pisut veel trampisime ja nii ta sinna meile leidmatuks jäigi. Nüüd oli selge,et peab eriti hoolas olema ja usaldama vaid ennast või hetke,kui kompass suudab veenvalt otsustada midapidi end rajale sättida.50 küngaste vahel ja sihti mööda 31KP oli lihtne ja olimegi üle jõe joogipunktis. Heleri unistus täitus ja sai topsitäie sooja teed. Super hea oli. 57>59 olime kaardi lõunaservas. Õnneks oli meiega

samas
tempos veel inimesi liikumas ja järgnevad punktid leitavad ilma kompassita,seega kulgesime rahulikult 34>46>60. Tundus,et too viimane oli paljudele pisut mõtteaineks.Samas me saime selle nii kergelt,et minus tärkas korralik hooletus ja ülemist rada pidi punktist väljudes otsustasin pöörata vasakule läände. Õnneks too rada hääbus ja mu mõtted jõudsid tempole järele.35KP "nina" olin liig agar ja hakkasin liiga vara punkti otsima,õnneks mitte väga usinalt. 51>48 ja taas otsin suht lihtsat punkti liiga vara. Harjunud vist nende 1:20 000 -ga liig palju. Viimane,61 punkt mõtlesin siis targem olla. Võtsin kohe julgelt sisse üle karjääride ja raiesmikkude endal vaid üks mõte - kell käib aina kiiremini. Leppisime Heleriga kokku,et viimane aeg lahkuda on kell 16.40 punktiga või punktita.Oh kuidas minutid lendasid ja punkti ei kusagil. Eksitavaid lohasid ka piisavalt ja kui juba tundus,et viimane aeg,rohkem ei tohi aega raisata nägime üht neidude tiimi oluliselt lähemalt punkti otsimas.Võtsime otsuse korra veel proovida ja seal oligi see 61 punkt.Ja taas olime pannud end raskesse olukorda. Aega ca 44 minutit ning finišisse peaaegu 5 kilomeetrit. Raske oli. Tee tundus ka vaid ülespoole minevat,aga kõige suuremal tõusul nägin Priitu vastu sõitmas. Tema aktiivne ergutus autost lisas taas indu ning kui juba finišisirgel kaasaelajad hõikasid,et jõuame aega oli ikka hea tunne. Jõudsime,36 sekundit jäi veel varu!
Ei ole mul ikka midagi öelda, lapsed on meil tublid! Ei oleks mina end suutnud sundida end sedasi lapsena pingutama. Vaadates kuidas lapsed sel aastal on trotsinud Hispaania, Pakri saarte või Vetla vihma ja külma on ikka kadedaks tegev ausalt öelda. Kõik need metsas magamised ja eneseületused, no mis mulle oleks pidanud pakkuma,et ma oleks sellega nõus olnud lapsena.
Igatahes läbi sai see minu 13-s TAOK rogain.Helisega olen neist käinud 8-l,Heleriga nüüd 5-l.Meil kulus kilomeetreid pea maratoni jagu ehk 42 juures,mis parema planeeringuga ning punktide tabamisega oleks veel ägedama punktisumma taganud. Aga uhke selle 75 punkti üle samuti. Koht 113.,Pere klassi 12-s ja MN 43.TULEMUSED.  
Teise tiimina HP-Sport teami esinadamas olid Suvilinnud /Kristina ja Merle/ tubli 62 punkti, NN 30. ja NN40 17.koht.
Suured Tänud korraldajatele,sest TAOK rogain on minu meelest üks tähtsamaid võistluseid aastas ja see töö mis korraldusele kulub on ikka meeletu. Sel hetkel,kui enamus meist juba söönud-joonuna ja tõenäoliselt suure rahuldustundega kodu poole sõitis ajas teavasse juba uued lume v vihmapilved ning nemad pidid ju nüüd hakkama kogu varustust metsast kokku vedama. Aitäh TAOK ja jõudu tulevikuks! 
Ahjaa, Heleri sai ka oma "auhinna". Esimene asi,mis autosse istudes telefonis märkas ,oli saabunud gmail. Võis rõõmustada,sest ta valiti novembris toimuvale Justfilmi festivali lastežüriisse. Raske,kuid põnev ülesanne.
Pühapäev oli meile puhkepäevaks,samas kui Helena,Juula,Signe ja Urve läbisid Paide-Türi Rahvajooksu.

5 sekundit ülearu

Kui puhkus venis pikaks jäid kõik üritused kirja panemata,sh Rogaini MM, XT-suvi, maraton jpm. Äkki saaks nüüd enne suurt laulupidu (TAOK rogain Vetlas) uuesti arvutiga tegelema.
Möödunud nädalavahetusse jäi XT-rogainisarja viimane,sügisetapp Kohtla-Nõmmel. Suverogainil

Moostes tegime päris hea tulemuse kuigi rajavalik oli suht kahtlane ja nüüd olime üldarvestuses sel kõige ebameeldivamal,4-l kohal.Suurt võimalust midagi muuta ei olnud ja seega oli plaan mõnusalt aega veeta sel ääretult põneval maastikul.Aastaid tagasi jätsid Aidu karjäärid nimelt väga ägedad mälestused Xdreamilt ja nüüd oli võimalus koos Heleriga neid uuesti avastada. Kaarti avades selgus,et karjäärid jäävad paraku me plaanidest ikkagi välja. Häid punkte oli sinna küll ohtralt paigutatud,aga kilometraaž ja reljeef oleks meile äkki raskeks osutunud.Seega otsustasime võtta idapoolse kaardiosa tühjaks. 53>45>72. Heleri tegi üllatavalt head
jooksutempot ja jääb loota,et uued jalanõud olid osalt "süüdi" selles. Suverogainil nimelt õnnestus Heleril saada loosivõit ja lapse esimesed Icebugid Matkaspordilt olid sügisrajal ideaalsed. Teel KP 51 oli valikut kas minna pisut lõikama,kuid valisime teel jooksu kasuks. Kui mõni kaasvõistleja (ehk üks kindel  :) )  pidas seda raiskamiseks siis säästsime oma varusid edasiseks ja nagu omavahelisest

arvestusest näha oli lõpuks meie edu! 50>33>94. Siin tegime küll veidi kehva valiku,sest läksime sinna rägastikust trügides ja aega raiskasime parasjagu.83>60>73>82, pisut magasime 73 juures raja maha,ent õnneks kuulsime lähedalt võsast neiusid KP-d piiksutamas ja leidsime oma punkti. Imestasin kaardil suure pruuni objekti üle KP 21 lähedal, aga no mis seal muud kui "sõnajalaõied" - mingid koletud kruusamäed tuulikuid ootamas.85>71>44 saime oma karjäärivaated ja parvesõidu.43>42 sattusime sarnaselt paljudega "lõksu",sest ei suutnud tuvastada,et transportöör lõikab selle tee läbi ja seal puudub läbipääs.No lõpuks jõudsime tõelise künkani,kus neljarattaveoga üles tuli pingutada. See eest saime muidugi sealt põneva vaate ja tubli 9 punkti lisaks.22 minutit aega ja võtta 2 punkti veel.Õnneks teine neist,31, oli vaid mäe veerul ja ei pidanud kõrgele ronima.Ja oligi lõpuponnistus,joosta u kilomeeter. Tundus,et jõuame aega ja kui finišis kella vaatasin oli samuti kõik kena. Paraku alles tulemusi vaadates oli veidi masendav näha,et kell valetas ja olime 5 sekundit ületanud ,kaotanud sellega ka pjedestaalikoha.
120 punkti oli kogutud,aga kaotasime trahviga 1 neist ning Pere klassis IV-koht taaskord.
Mis ikka, tegelikult väga rahul tulemusega, seljataha jäid nii mõnedki head nimed ja ilmselgelt on pereklassi tipp heal tasemel. Järgmine aasta siis ... :). Sel korral üldiselt tabelis päris kenad 42.koht ja DH 16.koht, läbisime 24,5 km. 
TULEMUSED

Vahelduva pilvisusega kevadised Pakri saared

Kevadine Libahunt viis meid Pakri saartele ja nagu korduvalt maininud olen ei ole paremat võimalust tutvuda põnevate paikadega kui osaleda rogainidel. Suured kiitused ja tänusõnad Libahundi

korraldajatele,kes võtsid ette sellise tõsise korraldamise kogu oma logistika ja tõenäoliselt ka varuvariandiga juhuks kui mereolud peaks halvad olema.Saarele viisid võistlejaid "Moonika" ja paar väiksemat laeva Paldiskist ja Kurksest mitme reisiga. Et sadamas laevale pääseda pidi kõik inimesed sinna viima suure bussiga,mis neid ca 400 meetriseid otsi siis korduvalt keris edasi-tagasi.Kuna saarel sadamat ei ole,oli laev ettevalmistatud eriliste trappidega ja saime saarele kuiva jalaga.Võimas logistika,mis vähemalt esimese stardi puhul toimis väga edukalt.

Kui kevad oli juba end näidanud,siis nüüd tuli enne võistlust oma talveriided uuesti välja otsida ja valmistuda kõikvõimalikuks ebameeldivuseks.Pakkuda oli kõike.Enne kui 9.45 start anti hakkas taevast lumeräitsakaid langema.Lisaks saime päeva jooksul lihtsalt vihma,rahet,tuult,korra ka müristas ning kui väga aus olla oli esimese vahetuse jaoks ca 3 tundi ka päikest.Või lihtsalt tundus,et seda nii palju oli.Aga uskuge või mitte,see kõik oli seda väärt.
Start toimus Väike-Pakri idakaldalt.Plaan oli meie eliidil - HP-Sport team /Heleri,Helis ja Juula/ ja minul Helenaga HP-Sport team Plus, suhteliselt sarnane - minna peaaegu otse üle Suur-Pakrile,teha

seal paras ring ja tagasiteel juba vaadata esimene saar korralikumalt üle.Eks ma pidin kurvastusega tõdema,et ma ei saa piisavalt kogu saari läbi joosta,aga päev oli täis meeldivaid üllatusi. 20>23>50 ja võtsime veidi rahulikumalt.Punkt 70 minek tähendas minekut metsa vahele ja eks meile tähendab see alati suuri raskuseid ja eneseületusi.Veidi katsetasime ja siis loobusin.Mõtlesin,et olgu siis esimene tundki veidi kergem ja tegin teevaliku lihtsamaks.Helise tiim oli juba ammu rünnanud põhjasuunas 71 jne.Meiegi tuju taastus ja varsti kulgesime juba päris kenasti.KP 66 vana vare,esimesed kohtumised kohalike

veistega ja palju linnulaulu.Punkt 95 enne üleminekut oli lisaülesandega ja pidime paigalt kolmikhüpet tegema.Saime mõlemad proovida ja oma 4-le punktile tuli hüppest 3 juurde.Rõõmuga märkasime saabumas ka teisi,kes olid vahepeal läbinud 71>91>59.Helis hüppas välja 4 punkti ning panime koos jooksu.Helena tuju oli saanud suisa nii heaks,et aeg-ajalt sattusime lausa vedavasse rolli.Oli meist nüüd teistele motivatsiooni või hoopis meelt kurvastavaks Helena hea jooksuvorm,igatahes oli ääretult mõnus koos joosta.

Vahemaa tühjalt ehk punktideta oli küll pikk,aga niiviisi kambas läks maa kiirelt.Püsisime teistel endiselt kannul ja riskisime samuti Suur-Pakri keskpaika välja joosta.Ilus oli,väga ilus ja vahva! Nautisime täiega vaateid ja loodust.Eest jooksid paar jänest ning näha oli ikka ja jälle veiseid (nii neid kes elus-terved,kui mõni suur kes püsivalt puhkama oli jäänud).Hakkasin just Helenat pildistama 72 p juures kui vaatasin,et no mis seal seljataga tal ... suur veis pikali ja ... Sättisin küll,et kaadrisse ei jääks,aga kodus selgus,et sai ikka pildile.No eks see ole ju elu.Kiviaia labürindid punktis 55,pommiaugud teel

47-sse ja ikka püsisime koos teistega.Teel 56 tundsin äkki nagu keegi oleks visanud mind valusalt jala pihta,ent "õnneks" andis järgi kummipael.Karabiin oli valla pääsenud ning lendas piki jalga.Päris valus oli,õnneks saime veoköie taastatud.Nüüd pääses Helise tiim ka meist ette ja 62>92 jooksime juba isepäi.Loomulikult oleks 96>92 targem variant olnud,kuid nagu sel saarel ikka-jälle juhtus tahtis kompass mind otse koju saata.Õnneks taipasin ta riugast ja saime selle variandigi vähemalt ,mis just nii tark ei paistnud.92 lisaülesanne slack line`dega oli selge,mitte meie rida.Kuna kohtunik

Asko oli meeletult motiveeriv otsustasime siiski proovida.Ja siis see neiu,kes paar tundi tagasi metsas ei suutnud ojast üle astuda,muudkui kulges.Esimene joon,teine joon ... no mida kurja, tahtsin juba alla anda,aga ei ... saimegi lõpuni ja lisa 5 punkti tehtud! No oskab ta ikka meid üllatada! Rõõmuga edasi "militaarobjektini" otsima peidetud punkte.Eelmisest ülesandest oli veel tuju nii taevas,et leidsime 4 KP-d ja lugesime ülesande enda jaoks sooritatuks.Rada mööda tagasi Väikesele minnes kaalusin kas minna mõtekamalt 58>67

või lihtsalt võtta see viimane.Lõpuks jäime lihtsama idee juurde ja üle kruusaväljade ehk pommiaukude jõudsime kirderannale punkti juurde.Enne teele asumist nägin kolme kollast jopet - oh rõõmu,taas saime kokku ning pisut koos joosta.Siiski enne lõplikku saarelt lahkumist tegime meie Helenaga söögipausi ja lasime eliidil edasi kihutada.59>91>33; lisaülesande matat proovisin veidi mõelda,aga bingoversioon tundus parem.Kahjuks olin arg ja võtsin 1 punkti,julged märkisid 4 ja said ka sellise punktisumma.Kuna 70 ikka metsas asus,panime teid mööda edasi ja soov kindlasti kabeli juurde jõuda viis meid 43>44>94.Nägemiskauguses pidevalt Helise tiim liikusime usinalt finiši suunas.Veel veidi ja 10 minutilise varuga olime finišis.Super! Niiii rahul olin oma tubli võistkonnakaaslase üle,kes ületas kõiki mu ootusi ja võimaldas suurema osa saartest ära näha.Heleri,Helis ja Juula olid veidi varem kohale saabunud ja uskuda võis,et olid tublid.Järgmisel päeval oli juba selge,et mitte tublid,vaid kõige Tublimad - PERE klassi I -koht ja DD-klassis ülitugev IV-koht 162 punkti! Pere klass pani üldse ägedalt ja medalikohad on kõik supervõistkonnad : II-koht XT-Sport pere 160p /Grete Johanna,Edith ja Randy/; III- Nupsu 158 /Lisette Liis ja Neeme/ !

Kokkuvõtteks suured kiitused ikka ja jälle Libahundi tiimile,kes korraldasid sellise ägeda võistluse. Ja veel suuremad kiitused muidugi omadele - Heleri,Helena,Helis,Juula,Meelis,Vaido,Krissu,Liina,Märten Henrik,Helena Z,Henn,Tõnis ja mina ka! Kuna saarele pääsesime eri aegadel jäi lipuga pildile meid vaid alla pooled.

 Tulemustest tuli kaks esikohta - Pere I; DD IV - HP-Sport team /Heleri,Helis,Juula/  ja JJ15 I-koht HP-Sport team Šokolaadisõbrad /Tõnis,Rasmus/. Meil Helenaga päris mõnus 121 p,ca 30 kilomeetriga ja koht 131.Rahul,Väga rahul!
       

Linnarogainil tordi ja Kirsiga

Linnarogain Koplis,no on ju suurepärane kink väikesele sugulasele 5-aastaseks saamisel ! Kaua ikka lihtsalt Mobo radadel (mis on ülilahedad muidugi) punkte otsida.Äkki nähes kogu seda 300+ pealist orienteerujate kampa tekib teinekord vanematel soov end kuskile võistlustele kirja panna. No ja kui vanemad nõustusid tolle kingiga siis oligi lisaks Heleri-Heikile veel üks HP-tiim rajal - HP-Sport team Kirsid. Tegu rohkem linnatänavatega ja aeg Supernoovas vaid 2 tundi,seega ei ülearu keeruline esmaseks jõuprooviks.
Suurepärane ilm ja asupaik stardiga Kopli kunstigümnaasiumist laupäeva õhtul,no mida veel tahta. Kell pool 7 õhtul panime stardist teele ja plaaniks kohe Põhjala vanas tehasehoones punktiarve avada.Liiga lihtne see ei olnud,stardieelne info oli,et võivad olla avatud mõned kõrvalväravad,otse loomulikult ei olnud avatud ja sai algust tehtud

ümberjooksudega.Kui jooksuvorm oli hea ja ka Heleri jooksis kohe stadrist alates hea tempoga vedas sel korral tõsiselt alt justnimelt kaardil aedade tuvastamine ning ikka liiga paljudel kordadel leidsime end "tupikusse" aetuna.Pole ka ime,eks rajameister oli pisut sellele ka panustanud,et punktid sättida just nii hästi kui nad olid.Super! Tasapisi hakkas selguma meil,et kogu planeering kipub vastu taevast lendama,sest lõunapunktid 71;65 ei ole selle tempoga võetavad ja eelnevad eelistused olid tehtud liiga optimistlikud.Ehk siis tagasiteel tuli teha muudatusi ja polnudki enam nagu midagi head märkida.Siiski oli võimalik leida punktist "lehm" ja joosta vana prügimäe tippu just päikseloojangu paiku.Sealt finišisse polnud muud kui puhas rõõm lipata.Mõttes muidugi küsimus,et miks ometi iseend vaid Supernoovasse panime,aga ju see puhas harjumuse jõud oli ....
Tulemus punktides ja tabelis polnud kindlasti see,mida oleks soovinud,aga mõnus oli.Ja lapsed olid tublid: nii Heleri,kui ka Kirsid! Ja no grillvorstid korraldajate poolt! Äge.
Kahtlane muidugi,et kui rajameister on vaeva näinud ja märkinud keelualad kaardile,siis gps-jälg ei ole ikkagi OK seda läbima,eksole!

Talveunele lõpp peale - XT-Spordi Talverogain

Oh rõõmu,taaskord kevad lähenemas ja saab lapsega metsa joosta. Tegelikult väga metsane see XT-talverogain seal Randveres meie valik ei olnud,aga meeldiv oli ikka.Jooksuvorm oli proovile pandud alles viimasel hetkel - teisipäeval,olin kogetuga väga rahul ning julgust oli piisavalt. Kui algul
arvasime,et rajavalikuga proovime algselt kuiva jalaga pääseda, siis saime kohe varbad vette/lumme pista ja täitsa tuttav ning mõnus tunne oli.Nagu me pesamunal rumal komme on kahjuks oli algus konarlik.Nagu jooksis,kuid edasi ei liikunud.Esimene kolmveerandtund üle elatud läks jooks juba jooksu moodi ja kerge premeerimise korras võtsime puksiirköie kasutusele.Otsus oli poolsaare põhjaossa mitte joosta,vaid ida kaudu lõunasse ja sealt "koju" tagasi.Tundus,et sarnasele rajavalikule oli läinud enamus tugevamaidki tiime nii,et tundus õige valik.Välistasime mitmed 2-sed punktid ja kuna KP 58 avati

alles tund peale starti liikusime 35>75>81>55.Olin kahevahel kas 42>43 või teistpidi,kuid jäid kraavid (42) ja siis raudtee (43) kus paraku oli punkt rikutud, helistati korraldajale,tegime pilti jne.63>83>54>82>21>45 saime nii tänavaid,kui lumes rapsida mis iseenesest oli täitsa lahe.Õnneks ei olnud jääd,mis on väga ebameeldiv jooksmiseks.Olime ajaliselt poole peal ja tuli otsustada,kas riskida 96-ga.Otsustasime,et jõudu on piisavalt ja jooksime terrassi suunas.Mõtlesin mis terrass see küll olla saab,kui lähenesime maanteele,aga oli tõesti -burksi putka. Sööma ei jäänud ,märkisime punkti ja edasi.

Jõekäärust 73 ja tagasiteele 44>48.Lähenedes 95-le jäi kraav märkamata kaardil ja tegime väikse põike raudtee poolt.Edasi 36 suunas minnes nägime,et saab siiski ka kuivalt teed mööda.Samas heinamaa oli korralikult vee all.Polnud hullu,vesi pole ju ometi nii külm kui välja paistab,mürinal läbi ning punkt 36,järgmine, 85 oli joogipunkt koos mõnusate hapukurkidega.No mis nii viga sporti teha.Punkt 26 oli paras lõks millest oleks pidanud loobuma,aga tundus ahvatlevalt teele jääma.Paraku kavalalt piiratud õuedega ja pidime 52 pääsemiseks taas tagasi jooksma.Lõpp oli juba puhas rõõm - lund,pori ja vett mööda lõbus järjekord punktis ja sajaga finišisse.
Kuigi olime vältinud "odavamaid" punkte ja kolmest neli tundi enamuse jooksnud ei olnud lootused kuigi kõrged.Mõnusa üllatusena olime ikkagi Pere klassis tublil III-l kohal ehk hooaja alguseks hea tulemus.