Profid ja amatöörid võistlustules

Täiesti mõnus lugu kui iga nädal võistelda tuleb. Nimelt saab siis kerge vaevaga

selgitada üht või teist altminekut. Meie puhul siis näiteks, et Rogaini EM läks kehvalt kuna säästsime end Tallinna maratoniks või,et katkestasin maratonil kuna eelmise nädala EM hea tulemus veel jalgades.

Okei, tuleb välja,et võin esimese variandi valida - ei hakanud ülemäära Otepääl panema säästes end järgmise nädala jooksudeks ja sellest oli suur kasu.

Laupäeval Heleri ja Helena 10 kilomeetri jooks. Täiesti uus rada alguse ja lõpuga Lauluväljakul. Polegi ammu sellisele massiüritusele saanud ammu ja päris hea tunne. Lapsed olid optimistlikud ja Heleri peale rogaini 80 kilomeetrit korduvalt trenniski käinud ehk ka füüsiliselt heas vormis.

Mõnus pärastlõunane jooks. Enam ei pea õnneks nendega kaasa jooksma ja saime rahulikult oodata vaheajapunkti. 3 kilomeetri peale tulid mõlemad õnnelike nägudega ning üsna pea said ka finišisse. Heleri parandas oma 2018 aasta aega 18:23 võrra!!! Kurja no tundub,et rogaini lasime ikka täiesti tirri. Reaalselt võttes muidugi on seda pikkust talle vahepeal kõvasti juurde tulnud ning mõttedki teistsugused. Aeg 53:01. Väga tubli!

Helena saabus finišisse samuti ilusa pika sammu ja kena naeratusega. Lõpus küll vaatas tükk aega seljataha, sest seal oli laval Traffic juba esinemas. Saigi ruttu joonest üle ja kontserti nautima. Väga tubli, parandus temaltki 9 ja pool minutit! No ja lava ette jätkus mõlemal neiul veel mürgeldamise jõudu.

Maratonile kirjas Juula,mina ja Henn. Igaühel omad sihid. Minul valutas rogainist parema kanna juurest. Kui esialgu arvasin,et uus toss on ära hõõrunud,siis ikka mingi muu põhjus kannavalul.

Eelnevalt arvasin,et tüütu on joosta kolm ringi,aga tegelikult on see visuaalne teadmine asupaigast ka väga hea. Ilm oli väga hea ja juba esimesel ringil mõistsin,et jakk on liiast. Kilomeetrid kulusid kiiresti, valu kannas saabus ka teise kanda ning teisel ringil lasin "teeninduses" ice poweriga kannad üle lasta.Kas see või lihtsalt arusaam,et ega ma ei jäta valu taandus.Pool joostud tundus kõik ülilahe. Muudkui tiksud oma päris heas tempos. Viimasel ringil 35 kilomeetril vaatasin kella ning mõistsin,et saan kenasti hakkama, aga tuleb napilt üle 4 tunni. Vot viis motivatsiooni ära, 38-l kilomeetril mõtlesin seepeale mõned jalgsisammud teha ... . No ja edasi oligi juba raske end taas sundida. Teadsin,et oma aja parandan ära niigi ja lohe minu sees sai minust jagu. 4:08:17,parandust ca 2 minutit. Hea,et end eelmisel nädalal kõvasti säästsime.

Juula andis pisut ära, aga 4:49 maraton läbitud.

Henn seal oma klassis, 3 ja poole meeste juures !

Helis samal ajal tegi oma esimesi profispordi lahinguid oma Saksamaa klubi (bsv_eggenstein_leopoldshafen) ridades. Suurepärane algus,oli oma klubile suureks abiks ja neljast mängust 4 võitu. Eks ole näha kuidas tulevikus läheb ning palju mängudele kutsutakse.

 

Valu on ajutine, kuulsus on igavene

 Selline lause oli esimene,mis telerist pühapäeval mulle vastu kõlas. Kui sõna "kuulsus" asendada näiteks sõnaga "elamused", siis täielikult tõene lause selgitama miks rogain nii äge on. Meie nädalavahetus oli ühesõnaga sisustatud - Rogaini Euroopa meistrivõistlustega siinsamas Otepääl. Stardis meie tiimist kaks võistkonda. HP-Sport team /Heleri ja Heiki/ ning HP-Sport team Inferno /Kadri ja Helena  J./. Meil Heleriga juubelid ,minu 10. ja Heleril juba 5. 24-tunnine rogain. Helis kahjuks sulgpalliga hõivatud.Või noh õnneks,sulgpall on ju võrratu ja Eestikate pronks ning Lätis jõudmine veerandfinaali näitavad, et ajab päris õiget asja.Kreekas ja Ukrainas piirdus esimese ringiga. Meil samas Helise puudumisega hea rajaplaneerija ja kõva mootor puudu ning eks tal endal samuti kurb rogainilt eemale jääda. 

Mis sellises olukorras teha. Muretseda ülearu,et külmume ära polnud mõtet (uinak Hispaania mägedes

raja servas öösel on üks eredamaid elamusi). Seda, et vihm märjaks teha võib oleme kogenud korduvalt. Märjad jalad, nõgestest või padrikutest läbimurdmine käib põhimõtteliselt alati asja juurde. Prille ikka pole hankinud see ka ainus probleem millele tegelikult oleks võimalik lahendus leida. Kui päikesepaistel näed kaardil kõiksuguseid vajalikke joonekesi, siis hämaruse tekkides (hetkel metsa vahel juba enne 6 õhtul) läheb kaart ühtlasemaks ning näed vaid suurt plaani. Kasuks see just ei tule.

Otepääle saabusime reede õhtul.Panime telgi,võtsime oma stardimaterjalid ning peale väikest õhtusööki kerisime magama Öö oli päris jahe ning "lootust" oli, et võistlusööks langeb temperatuur veelgi. Hommikuks oli vähemalt tuul vaibunud ning saime korraldajatelt hommikupudru ja kohvi/tee. Kell 9 jagati kaardid välja ja kolm tundi ettevalmistust võis alata. Panime meiegi värvilised nõelad paika, et oma ca 50 km linnulennulist välja mõõta.Kõige olulisem muidugi otsus kus sooviks oma öötundidel viibida. Esialgu ei plaaninud võistluskeskusesse tagasi tulla öösel, ent vaatasime varuvariante kuidas toimida kui lihtsalt ei jaksa/suuda. Protsess oli keeruline, no edelas tundus hea olema. No kas hea on õige sõna,aga mõistlik paik meie rännakule. Sealt tõmbasime nööri kagunurka ja siis oleks ida poolt finišisse tagasi tiksunud. Kui midagi ei lähe nii kui plaanisime,siis Pühajärve paremkallast tagasi hash house`.Hommikuks küll mingit head ringi ei näinud, aga eks siis muudab nagu jaksab.

Rada paigas võisime pakkima hakata. Külm on see ,mida kohe kuidagi ei tahaks kannatada liiga pikalt, seega soe riietus esmalt. Termokile, teised jooksupüksid,kindad,sokid,vihmajope ja vist kaks lisasärki. Ja ennäe imet,kotid juba pungil täis! Lisandus 1,5 liitrit jooki,šokolaadi, snäkke,mulle vana lemmik kakao kondentspiimapakk,kummikomme ja uue asjana beebitoidu laadsed smuutid. Ajutiselt tühistatud embargo puhul lubasime kummalegi kotti ka poole liitrise coca erilisteks motivatsioonilaksudeks.

Enne 12 kogunesime stardialasse,et näidata ette kas oleme kõik vajaliku ühes võtnud ning keelatu koju jätnud. See melu seal stardialas on üks stabiilne elevushetk kui tuttavatele kaasvõitlejatele miskit eriti tobedat soovida. Näiteks üks teada tuntud tegelane vihjas korduvalt,et "Panna on vaja,panna ... ! " Õigus on tal. Kahjuks seekord vedasime alt.

Väljumine staadionilt panime juba törts veaga, aga selle 24 tunni peale see vale värav on nii marginaalne. Esimesed punktid sattus eelmise aasta korduseks ehk liikusime koos Sääsehirmuga. Kuna ees liikus ka Inlook Color, siis olin rahul,et vist tegime oma raja algusvaliku õigesti. Algus läks üldse kenasti. Esimesed 6 punkti ( 35 > 22 > 74 > 63 > 92 > 62 ) umbes kahe tunniga, läbitud ca 12 kilomeetrit. Sai nagu korralikult sisse elatud. Gopro ei tunnistanud SD-kaarti, sai kotti ära topitud,et ei  viitsinud enam üritadagi kas saab ta tööle. Täiesti normaalne edenemine järgmised 3 tundi (41 > 52 > 73 > 83 > 89) ja siis 85: Oh pekki, eksisime,täielikult kaotasime end. Kribu-krabust kaardil ei saanud näinud midagi ja nüüd kodus kaardilt vaadates kaldusime täiega vasakule ning siis paaniliselt üritasime midagigi aru saada. Hullem lugu,et terve mets,vabandust

võpsik oli täis hullunud inimesi.Mõnede silmist paistis juba täielik lootusetus ja sellega võrreldes olin veel veidigi optimistlik.Tagasi torni juurde ja uuesti suund peale.Jälle sama lugu,ikka vasakule,ikka mööda.Või pigem hakkasin nüüd ja hiljemgi liiga vara punkte otsima.Uhh, sada aastat hiljem leidsime punkti ja otsustasime väga korrektselt järgmisse suunduda (100).Kui korrektsusest rääkida siis ega ei oska ikka.Eriti sellises metsas kus iga hetk pead minema teist rada,murdma läbi või üle kuskilt.Kui sai naerdud Läti metsade rõõmudest, siis mulle tundus küll,et eestlased panid jälle paremaks.Tagasi gepsu jälje juurde tulles,siis kõik need jõnksud nüüd ikka päris nii ka ei olnud,aga eks selle võrra oli teise kajastamata jõnkse.81 > 54 täiesti normaalne, läheduses ka vist mingi lätlaste paar.Teel 54 tuli vastu Inlook Color nagu stardis Margus lubanud oli! Nagu päriselt! Kuidas küll ta nii täpselt teadis ette meie kõiki prohmakaid ja ütles,et öösel seal kohtume.105,oh üllatust,päris normaalselt.43 > 84 - lamp oli peas, veidi parem kaart seega  igastahes oli parem. 9 tundi möödas,käsi haaras kotist järgmise ampsu pala. Pime,näpud tunnevad midagi pehmet, nina tunneb miskit imelikku, aju ei jõua päris adekvaatselt reageerida, näpp liigub huulteni ... õnneks peatusin.Kurja,see toode pole nagu päris õige.Peaks olema kuiv ja näritav,aga hoopis nagu koer oleks kilekotti miskit jätnud.Hetkeks on firma vabandanud kenasti ja jätan nimetamata tootjanime,ikka juhtub.Vaadake aga hoolega mida pimedas metsas põske plaanite pista.Samas oli sellest kindlasti head ka,tekitas õhtutunniks kerget elevust. Eemalt kostis tümakat. Teada oli,et Kääriku lähedal,ju seal ka "pidu suusabaasis" toimumas.Lähemale jõudes saime ka sõnadest veidi sotti,kuigi ega selle lüürikaga väga uhkeldada ei olnud.Noorem osa võistkonnast haris mind teadmisega,et laul kuulub AG repertuaari,vot siis siuke bänd meil.Joogipunktis suur üllatus fännide näol. Tehti otsereportaaži kogu suguvõsale kuis me näod ja emotsioonid on poolel teel. Aitäh teile! 51, tundub lihtne,suutsin jälle ära vussida.Esialgu kaasvõistlejate virvatuledest lummatuna ja taas vasakule kaldudes.Gps näitab,et oleme üle kraavi läinud päris kaugele.Õnneks ei mäleta,teisel katsel sai kraavist tuge ning punkt leitud lõpuks.

Selge oli nüüd,et oleme piisavalt vussi teinud.Plaanist ei saa enam rääkidagi, nüüd läheb olukorra päästmiseks ja võtame hash house` ikka suuna.Pühajärve lõunaservas läksime kergliiklusteega veidi untsu ehk magasime ühe õige teeotsa maha ja 400 meetrit tagasiteed.Uue päeva saabumisel tegime peatuse ja riietasime end soojalt, et enne kui külm naha vahele poeb saaks end soojas tunda.

Punkt 45 oleks kindlasti altpoolt parem olnud minna,me valisime ülemise tee ja pöördusime metsa liiga hilja.Murdsime rägastikust kuni alumise teeni, sealt tuli õnneks vastu meeste tiim,kes ka punkti suundumas.Saime end õigesse asukohta määratud ning kasu tõusis mõlemale.33 järve kaldal ja 22.Kell hakkas 2 öösel saama ning läbitud 55 kilomeetrit,ei olnud enam seda tahet,et 65 võtta kahjuks.Mõte Väike-Munamäele öösel tõusta jäi ka pooleli,sest hommikuks ei olnud head mõtet valminud ent sealt võiks alustada.Tühja need suured kilomeetri numbrid, plaan tuli teha lihtsalt oma võimeid arvestades. Poole kolmeks jõudsime keskusesse ja jõime jäätunud laua taga soojad joogid. Mõnus mõte oli kerida telki ja pea padjale panna.Heleri kustus päris ruttu.Äratuse panin 5.15,sealt venitasime uue väljumise paraku kella kuueks.

Külm,märjad sokid ja tossud.Tehvandi kellatornis näitas 2 kraadi sooja ja meie liigume Väike-Munamäe poole.Suurepärane hommik ja kaunid vaated.Paraku see järelnoppimise plaan oli meil suht kehvade valikute kobarkäkk,aga kuna tujud olid head siis lihtsalt nautisime kulgemist ja võtsime mis ette jäi.Pikad üleminekud 103 > 68 > 77 > 37 > 48. Mäkketõus 39 ja kirsina tordil veel järsem tõus Otepää linnamäele. 23 tundi ja 41 minutit peale starti u 79,4 kilomeetrit seljataga olime rõõmsalt finišis. Super tubli Heleri ja veits kehvem kaardilugejaga tiim teenis 167 punkti,mis liiga head kohta (170-s 224 startinust) ei tähendanud,aga tegime oma ära. HP-Sport team Inferno 174 punkti, 163.koht. 

Väga hea rogain oli tegelikult! Tänud korraldajatele ja võib tunnistada,et pohlametsa või seenemetsa meie teele kordagi ei jäänud ning lätlastele pandi võpsikutega pika puuga ära.

TULEMUSED: TULEMUSED ERC21      FOTOD: Erakogu ja Seiklushunt Flickr