Pärispea-Viinistu

Põhjaranniku matkal käisime viimati juunis`08,nüüd oli päikeselisel püha-päeval plaanis jätkata ja jõuda üle= läbi Neeme lahe.Pikka distantsi ei plaaninud,nagu ikka ca 5...7 km.Et meie "rännukivi" jäi viimati Pärispea randa,aga sealt alustades oleks tulnud ette võtta pikk tagasitee autoni,siis alustasime Viinistult. Mööda rada jõudsime laheni,mis oli kaetud veel jääga.Eriti usaldusväärne see küll ei olnud,kuid läksime ettevaatlikult üle jää ikkagi.Lähenedes vastaskaldale pidime minema läbi roostiku ja nagu enne ka arvasin oli jää siin veelgi õhem.Nii astusin põlvini vette ja kartsime juba et peame kaldale minekuks suure ringi tegema.Õnneks leidsime ka turvalisema tee ja olime varsti sihtpunktis.Peale minu oli ka Juulal õnn astuda läbi jää ja jalad märjaks saada.Tühja sellest.Peatudes seal rannas imetlesime kümneid luikesid,kes samas ujusid ja nägime,kuidas meie tuldud teed mööda lippas rebane.Vaatasime tükk aega binokliga mis tal plaanis ja asusime tagasiteele lootuses temaga kohtuda.Kahjuks seda ei juhtunud,kuigi poolel teel oli tunda aroome,mis viitasid ta pesapaiga lähedusele.Üle jää tagasi minnes oli päike veelgi nõrgendanud meie marsuuti,kuid saime kenasti kaldale.Nägime seal ka jänest,kes oma pelgupaigast jooksu pani.Varsti oli aeg lõunasöögiks ja leidsime metsa all ilusa samblase paiga.Vandersellid nautisid täiega järjekordset boršši ja olid oma eluga väga rahul.Kivi sai nüüd Viinistu kanti ning järgmistel kordadel on pisut lihtsamini läbitavad etapid. ... ja oligi koolivaheaeg läbi ... Õige jah hommikul tegin selle aasta esimese jooksu"trenni" - oh kui raske oli!