Igal lapsel on ju ükskord aastas Sünnipäev !!!

Helisel on oma sünnipäeval liigagi tihti tulnud olla kodust eemal - algselt laagrites nüüd on ka võistlused lisaks sellele.Sel aastal oli Rogaini MM Pihkva oblastis ja kui ka teoreetiliselt oli võimalik õigeks päevaks koju jõuda plaanisime veidi tutvumist/puhkamist,kui tihti ikka Vene viisat viitsid-saad ajada.
Põhimõtteliselt võib jagada selle loo 3-ks osaks: 1) saab-ei saa õigeks ajaks imedemaa viisa aetud;  2) 24-tundi raske maastikuga võistlust; 3) Helise sünnipäev ja Pihkva linn.                       Suvi algas kiirelt ning tundus,et meie "reisi" eelarve ei mahu kuhugi ning ka viisad jäävad ajamata.Kui olin juba võistlust oma kalendrist maha tõmbamas tuli lõpuks kauaoodatud viisakutse korraldajatelt.Ja siis käis ju kõik niiii lihtsalt ( :) ). Täitsime netis avalduse,printisime välja ja mingi varane hommik seisime Pikal tänaval järjekorras.Oh imet,jäi ära viisakeskuse kasseeritav 22 euri per viisa ja lisaks kõigele sai Helis oma viisa tasuta (35 eur muidu),sest alaealine ja sportivnõje svjazi võimaldavad seda.Mõne aja pärast uuesti Pikale tänavale ja kui välja arvata minu kiire edasi-tagasi jooks kodu ja konsulaadi vahel,sest jätsin mingi hirmtähtsa tšeki koju läks meil päris kenasti viisadega.Lisaks saime hea pakkumise transpordi osas ning edasine näitas,et see oli parim variant. Nii me asusimegi kolmapäeva,24 juuli pärastlõunal Helise,Eva ja Aivariga teele.Esialgu Kooraste kanti ööbima - mõnus üksik elektrita maja metsade sügavuses,mis hetk enne meid kuulus vaid rottidele ja nahkhiirtele.Väga lõõgastav kui aeg ei tõtta ja kõik su elus ei sõltu elektrist või lülitist seina peal.Mõnus hommikusöök ja varsti olime Luhamaa piiripunktis.Aega me ei broneerinud seega pidime ootama 3,5 tundi kuni üle piiri saime.Aga heas seltskonnas ei olnud kordagi tunnet,et küll on igav oodata.Muidugi tore,et inimestel piiril tööd on ja passi vähemalt 4 korda tuli neile esitleda ;). Lõpuks oli aeg lõunat süüa ja valisime peaaegu esimese söögikoha,mis teel oli ,et saaks ikka korraliku emotsiooni ning elamuse.Seda ka saime. Kerge nostalgia kui leti tagant pisut tüsedamalt klienditeenindajalt teada saime,et kõik mis menüüs lugeda on ei ole veel päriselt saadaval,govjadino net i vsjo (loomaliha pole ega tule!).Taustal tv-s laulis Kirkorov ja pajaroog,mis lõhnas mõnuga küüslaugu järele oli kaetud majoneesiga. Tegelikult oli maitsev,peremees küüris hoolega lauda enne kui söögiga alustasime,sama kassapidaja valas erutusest välja topeltkoguse jooke ning kindlasti räägivad nad edaspidi millised innostrantsõ neil söömas käisid ! Jõudes laagriplatsi oli juba aimatav,et midagi head meid ees ootamas ei ole.Võistluskeskus oli telkide ja sõjaväe abiga püstitatud tsivilisatsioonist kaugele ja teel sinna ei näinud kusagil kauneid metsasid kus hea jalutada oleks ;). Õhtul oli pidulik võistluste avamine,mis kohalike kommete järgi püüti läbi viia võimalikult uhkelt.Kahjuks ei vaadanud me ära sõjaväelasest rokkarit,kes esitas mõned "rokiballaadid".See

eest kasutasime redelit,mis nn Makarovi flöödile tegi ikka pika puuga ära ja kuhu Helis enam võistluste lõpuni ligi ei läinud.Õlg-õla tunnet jagus küllaga.Öö möödus rahulikult,sai kokku lepitud ärkamisaeg kell 7 ja nii ma ka ärkasin.Laager oli kuidagi vaikne ning Helis ka pahurdas,et tund aega veel ... Tundus veidi kummaline,õnneks taipasin,et kallis telefon oli vahepeal ajavööndit korrigeerinud ja eesti aeg oli 6 veel.Keetsin vee valmis,jõin kohvi ja ootasin teiste ärkamisi.Ilm oli soodne,veidikene pilves ning mitte liig palav,samas aga polnud ka vihma oodata.Kaarte jagati vaid ühes järjekorras,kuid meile tarvilik ajavaru planeerimiseks oli küllaldane.Kaart oli ... oodatult raske - valdavalt sinine nagu sood või valge nagu padrikud.Nagu hiljem keegi mainis MM`vääriline.Helis loobus minu aitamisest kaardile joonte tõmbamisel ja arvas,et on kõigega rahul,mis välja valin.Valik oli raske.Kuna Helis oli soovinud sel korral öö metsas veeta,väikese laagris viibimisega valisin ööseks algpunktist lõunasse jääva ala.Alguseks pakkus huvi kaardi loodenurk,sealt lootsingi jõuda pimedas laagriplatsi ,jätkata lõunasse ning kui jõuab siis ka veidi itta.Teatud määral hea valik - saime loodes oma vitsad kohe kätte ja selgus ka meie füüsiline võimekus raskel maastikul.Oleks siia hommikul saabunud oleksime hiljem ajahätta jäänud. ... samas jääb muidugi võimalus,et kohe lõunasse minnes oleksime kergemalt hakkama saanud :) ... aga kas alati peab kerge olema! Suurema grupiga jooksime stardipasuna peale KP 22

suunas minema ja maastikul polnud veel viga midagi.Männimets,kerged künkad ja palju pohlasid juhuks kui isu tekib.80 väike soosaareke-tagasi rajale ning 79.Tõusime künkast üles teele ning olime kauni järve ääres.Kui Lauri finišis küsis mitut ilusat paika nägin,siis nüüd meenub,et neid kauneid paiku ikka mõned olid.Kui esimese vasakpöörde olime rajal ära teinud tegime plaanimuudatuse (täiesti ebaproff tegevus! ) ja suundusime esimest rada pidi küla poole. Kui algselt oli kindel plaan läheneda 84-le edelast raja otsast siis nüüd alustasime küla juurest.Peaaegu 600 meetrit minna ja 10 meetrine reljeef ei teinud seda lihtsaks ning viga tuli. Viga oli lausa nii hull,et lõpuks otsustasime otse lõunasse suundudes tabada rada ja uuesti alustada.Sedasi nagu algne plaan oli saime kohe ka punktile pihta - hea õppetund,kui oled juba otsustanud siis jääda endale kindlaks ja teha nagu plaanitud.KP 21 järve äärde minnes käisime ka joogipunktist läbi.Järgmine punkt 91 oli poolsaare tipus ja sinna minnes oli võimalus lõigata orust läbi,mis oli täis langetatud peeneid puid.Suur jalgade lõhkumine ja kui punkt käes otsustasime vähe pikema raja kasuks.Mina küll pidin kordama raiesmikku,sest olin kusagil kaotanud oma päikseprillid.Õnneks olid nad üpris lähedal ja sain ka rajale tulla.

Sealt tagasi küla suunas minnes jooksid vastu hilisemad maailmameistrid .Helis arutles,et parim versioon oleks  Eesti kaksikvõit : I Eensaared  II Timmo ja Rait. Hiljem selgus,et tal oli õigus tulemuse ennustamisel! KP 34 > 53. Esimene külakene,kus paistis välja pisut parem elujärg ning toimus ehitus.Kohtasime sõbralikke külaelanikke,kes kiitsid eestlaseid ja mootorsaega paljasjalgset pappi, kes jagas õnnistust punktide leidmisel.Punkte me leidsime ja kas tänu talle või jäi see ikka meie teeneks.Ühel metsarajal arutledes,mis edasi kuulsin kuis keegi loom minema tormas.Hääl oli päris tugev nii et pigem põder või kits kui rebane,aga kui vaatasin lähemalt pidi see küll keegi teine olema - maas oli kullilise jäänused ja põder küll sellist õhtusööki ei pruugi! Äkki oli see siis ... ei hullu,punkt 53 > 74 > 44 > 64.Esimese tööpäeva lõpuks ehk 8 tundi peale starti jõudsime punkti 90.Et algus oli raske olnud ja oli selge,et öösel sööma jõudmiseks peame kahandama oluliselt oma plaane ning loobusime mõnest plaanitud punktist.35 > 36 läbisime taas küla,kus elu nagu eelmisteski.Ei midagi kadestamisväärset. Samas tee ääres olid aga telefoniautomaadid mis olid täiesti töökorras.Punktini jõudmiseks tegime paar erinevat katset.Esimene proov lõppes kui teed tõkestas u 4 meetri kõrguste Sosnovski karuputkede müür.Ka järgmine rada vana lauda juurest ei olnud väga palju parem,kuid mingi loha sealt läbi ikka läks.Mõtlesime kas välismaalased ikka teavad,et tervisele ei pruugi nendega kokkupuude hea olla ja proovisime ise ettevaatlikud olla.Punktilt tagasi teele jõudes loojus ka päike.Tegime väikese katse leida punkt 52,kuid loobusime peagi pikemast otsimisest.Järgmine valik 75 või 92 kaldus viimase kasuks,sest kaardil oli sinna suunda vähemalt mingigi rada märgitud.Tagantjärgi saab öelda,et väga hea rada oli.Ära tulime sealt pea otse lõunasse ent ühe vene tiimiga kokku sattudes kaldusime aina kagu poole.Hiljem sain nende taktikast aru - tegid nõgeste vahel sik-sakke,et äkki õnnestub mingile lohale sattuda.Ei sattunud,aga suurema osa nõgeseid tallasid nad meie ees siiski ära.Kohalikke kaardikombeid saime ka koos nendega tunda, ühel hetkel tabas ühe venelase jalg vana autojälge nõgesepõllul ning ütles : Vot zdes eta doroga. Ja tal oligi õigus,see oligi tee mis kaardile oli kantud (!?). Nemad läksid 51,meie kodupoole.Joogipunktis W3 tabas meid meeldiv üllatus.Pakuti mitte ainult vett,vaid lausa kuuma teed ja anti ka väike pingike lõkke äärde,et veidike istuda.Super mõnus oli! 62 > 38 ... aga siis läks väsimus juba nii
hulluks,et panime otse söögi ja une poole,mööda nii 47 kui ka 23-st.Otsustasin,et hommikul otsustame kas üldse jätkame või loobume enamast.Jalg oli Helisel piisavalt valus ning tahe hakkas ka otsa saama.Kell 2.20 olime lõpuks õhtusöögil ning peagi telgis uinumas.Magasime rekordilise aja,sest meie plaan öö läbi käia oli ammu luhtunud.Hommiku suhtes olime vägagi skeptilised,aga kell 7.40 otsustas Helis,et võtame veel mis võtta annab.30 > 54 > maastik oli võrreldes eilsega täielikult muutunud - avatud ja päris kena mets.Väike probleem 57-ga ,aga kui idapoolset küngast tulles sadulani jõudsin oli ka KP omas kohas.67 ja 55 sai veidike ka joostud ning 23 tundi peale starti olime.
Oli raske ja tõepoolest MM-i vääriline kaart ning maastik.Meie tulemus polnud küll päris see mis lootsime ent tegelikult oli palju millega jäime väga rahule. Mis kõige tähtsam,me saime hakkama päris mitmes keerulises paigas ja tagantjärgi on jäänud ainult positiivsed elamused.Punkte kogunes 1180,millega olime 314 võistkonna hulgas 259-ndad.Arvestades meie ülipikka magamist täiesti meiepärane tulemus !!!
Edasine oli suurepärane nostalgiareis,millest Helis küll niiväga ei pidanud,aga isiklikult mulle meeldis väga.Suurepärased reisikaaslased,kaunis telgiplats Pihkva serval Velikaja jõe ääres taustaks võimas memoriaal Jäälahingule / Jäälahing 5.aprill 1242 / on see mis jääb pikalt meelde.Ja hommik sealsamas telgiplatsil loodetavasti jääb meelde kallile tütrekesele,kelle sünnipäeva seal tervitasime.Põllulilled,šokolaad ja laul mida Aivar automakist lasi - "igal lapsel on kord aastas sünnipäev" - väga kena ! Peale hommikutoimetusi,õnnitlusi ja väikest ujumist jäi veel pikk päev Pihkvas.Esmalt mereväe päeva tähistav kaatrite paraad jõel ning pidutsev rahvas,kelle patriotismis ei olnud midagi kahelda.Pihkva kremlis ja poes ostlemas ning kirsiks veel üks kogemus kohaliku toitlustusega.

Jääb vaid veel tänada suurepäraseid "reisikorraldajaid" Evat ja Aivarit toreda suvereisi eest!