Tere tali! TAOK rogain Vetlas

Järjekordne suurepärane TAOK`rogain toimus sel aastal Vetlas.Saabudes võistluskeskusesse oli selge,et lihtsalt ei tule täna midagi. Soe riietus,mis selga sai kodus aetud oli hädavajalik,sest ilm kippus vägagi talviseks muutuma. Vaheldumisi sadas alla lund,lörtsi või vihma ning temperatuur oli pigem 0-i poole. Mällu sööbinud 2016.a Sõõru rogainiga erinevuseks oli,et seekord polnud sellist läbilõikavat tuult ja aeg-ajalt ilmutas end ka päike. Kõik see ilmatembutus oli aga tegelikult ikka see,mis tegigi ka selle rogaini eriliseks ja kauniks mälestuseks.
Kaart käes 8.30 hakkasime Heleriga plaani tegema ja välistasime esmalt kaardi kirdenurga.Huvi oleks olnud minna Kakerdaja rappa, kuid rajameister oli selle nurga jätnud kavalalt "odavaks" ja punktisaak võrreldes kilometraažiga oleks suur raiskamine meie jaoks.Ja laudteed mööda oleme seal ju uidanud juba nii jäi meie plaanist ka see nurk välja.

Lootust oli,et jõuame lõunast enamuse punkte ära võtta,siis lisasime algusesse 17 punkti stardist põhjapoole (20>30>26>58>55). Start tuli taas järsku ja juba teel esimesse KP20 läbi rägastiku kambaga trügides avastasin,et kompassi ju pole. Kiire mõttetöö tulemusel lootsin,et jõuluvana kingitus lapsele on ununenud turvaliselt autosse,mitte kukkunud kuskile loodusesse ja teine lootus oli,et võib-olla on maastik lihtne ning piisab ühest vanast kompassist mis veel kotis oli.Tagantjärgi võib öelda,et tagasiminek autosse oleks isegi

tark tegu olnud.Selle kompassi peaks nüüd ära viskama,sest pigem külvas ta paanikat oma ebakindlusega.
No polnud hullu,algus oligi lihtne. Esimesed valitud punktid saime ilusti kätte ja ka esimest suurt viga, 55>22, ei saa suuna kaela ajada.Pigem oleks tark olnud tagasi rajale trügida,mina viisin aga meid suht soostunud ja võpsikus ala pidi nö otse. Tulemuseks aeg poole tunni juures enne kui teele jõudsime ja taas punkti saime. 32 täitsa kenasti leitud nina tõstis taas optimismipisikut ning järgmisena lootsin rabast punkti 41 leida,sest no küngast ikka ju märkad. Suunaga altpoolt minnes tundus paarsada meetrit lihtne minna ja nii tormasimegi.Umbes saja meetri pärast pakkus abivahend mulle põhjasuunaks peaaegu kõiki variante ja küngast ei tuvastanud selles ebasobiva kõrgusega võpsikus kohe kuidagi. Pisut veel trampisime ja nii ta sinna meile leidmatuks jäigi. Nüüd oli selge,et peab eriti hoolas olema ja usaldama vaid ennast või hetke,kui kompass suudab veenvalt otsustada midapidi end rajale sättida.50 küngaste vahel ja sihti mööda 31KP oli lihtne ja olimegi üle jõe joogipunktis. Heleri unistus täitus ja sai topsitäie sooja teed. Super hea oli. 57>59 olime kaardi lõunaservas. Õnneks oli meiega

samas
tempos veel inimesi liikumas ja järgnevad punktid leitavad ilma kompassita,seega kulgesime rahulikult 34>46>60. Tundus,et too viimane oli paljudele pisut mõtteaineks.Samas me saime selle nii kergelt,et minus tärkas korralik hooletus ja ülemist rada pidi punktist väljudes otsustasin pöörata vasakule läände. Õnneks too rada hääbus ja mu mõtted jõudsid tempole järele.35KP "nina" olin liig agar ja hakkasin liiga vara punkti otsima,õnneks mitte väga usinalt. 51>48 ja taas otsin suht lihtsat punkti liiga vara. Harjunud vist nende 1:20 000 -ga liig palju. Viimane,61 punkt mõtlesin siis targem olla. Võtsin kohe julgelt sisse üle karjääride ja raiesmikkude endal vaid üks mõte - kell käib aina kiiremini. Leppisime Heleriga kokku,et viimane aeg lahkuda on kell 16.40 punktiga või punktita.Oh kuidas minutid lendasid ja punkti ei kusagil. Eksitavaid lohasid ka piisavalt ja kui juba tundus,et viimane aeg,rohkem ei tohi aega raisata nägime üht neidude tiimi oluliselt lähemalt punkti otsimas.Võtsime otsuse korra veel proovida ja seal oligi see 61 punkt.Ja taas olime pannud end raskesse olukorda. Aega ca 44 minutit ning finišisse peaaegu 5 kilomeetrit. Raske oli. Tee tundus ka vaid ülespoole minevat,aga kõige suuremal tõusul nägin Priitu vastu sõitmas. Tema aktiivne ergutus autost lisas taas indu ning kui juba finišisirgel kaasaelajad hõikasid,et jõuame aega oli ikka hea tunne. Jõudsime,36 sekundit jäi veel varu!
Ei ole mul ikka midagi öelda, lapsed on meil tublid! Ei oleks mina end suutnud sundida end sedasi lapsena pingutama. Vaadates kuidas lapsed sel aastal on trotsinud Hispaania, Pakri saarte või Vetla vihma ja külma on ikka kadedaks tegev ausalt öelda. Kõik need metsas magamised ja eneseületused, no mis mulle oleks pidanud pakkuma,et ma oleks sellega nõus olnud lapsena.
Igatahes läbi sai see minu 13-s TAOK rogain.Helisega olen neist käinud 8-l,Heleriga nüüd 5-l.Meil kulus kilomeetreid pea maratoni jagu ehk 42 juures,mis parema planeeringuga ning punktide tabamisega oleks veel ägedama punktisumma taganud. Aga uhke selle 75 punkti üle samuti. Koht 113.,Pere klassi 12-s ja MN 43.TULEMUSED.  
Teise tiimina HP-Sport teami esinadamas olid Suvilinnud /Kristina ja Merle/ tubli 62 punkti, NN 30. ja NN40 17.koht.
Suured Tänud korraldajatele,sest TAOK rogain on minu meelest üks tähtsamaid võistluseid aastas ja see töö mis korraldusele kulub on ikka meeletu. Sel hetkel,kui enamus meist juba söönud-joonuna ja tõenäoliselt suure rahuldustundega kodu poole sõitis ajas teavasse juba uued lume v vihmapilved ning nemad pidid ju nüüd hakkama kogu varustust metsast kokku vedama. Aitäh TAOK ja jõudu tulevikuks! 
Ahjaa, Heleri sai ka oma "auhinna". Esimene asi,mis autosse istudes telefonis märkas ,oli saabunud gmail. Võis rõõmustada,sest ta valiti novembris toimuvale Justfilmi festivali lastežüriisse. Raske,kuid põnev ülesanne.
Pühapäev oli meile puhkepäevaks,samas kui Helena,Juula,Signe ja Urve läbisid Paide-Türi Rahvajooksu.